1918. a. ilmus Saksas raamat, mis ühe hoobiga sai kuulsaks kogu maailmas ja sügavamalt kui ükski teine kajastas Maailmasõjale järgneva aja masendusmeeleolusid. Kui seni ajalugu taotseti vaadelda pideva arenguprotsessina, nähes «keskajas» vaid jätku «vana-ajale», väitis Spengler, et kultuurid on nagu suured organismid, nagu taimed, mis elavad läbi oma nooruse ja küpse ea ning tarduvad siis viljatus «tsivilisatsioonis. Nii hukkus antiik-kultuur seesmistel, orgaanilistel põhjustel ja nii on oma allakäigu algusse jõudnud ka praegune, õhtumaine kultuur. Vabad isiksused kaovad, demokraatia asemele astuvad üksikute diktaatorite võimuvalitsused, algab hirmus «võitlevate riikide ajastu», kus enam midagi tõeliselt uut ei looda, küll aga määratult hävitatakse.
Spengleri teos on pessimistlik ja sellisena esile kutsunud väga palju vastuvaidlusi. Aga viimaste aastakümnete sündmused näivad Spengleri peaväiteid ometi õigustavat.
L. Vahter