Romaan «Oblomov» on Ivan Gontšarovi kunstilise loomingu tippsaavutus. «Oblomovis» häbimärgistab ta suure kunstilise väljendusjõuga pärisorjust, mis kirjaniku arvates läks paratamatult vastu oma lõpule, paljastab maa-aadli mahajäämust ning tardumust ja näitab meile «oblomovlust» kui vene elu suurimat pahet ning häda (peale viinajoomise muidugi). Maksim Gorki hindas romaani kui vene kirjanduse üht silmapaistvamat teost. Gontšarovi romaanil oli suur tähtsus vene haritlaskonna progressiivsete ringide võitluses pärisorjusliku korra avstu, teos etendas suurt osa vene kriitilise realismi arengus.
Romaani idee tekkis 1847. aastal. «Peatselt peale «Tavalise loo» ilmumist ajakirjas Sovremennik oli mul valminud «Oblomovi» plaan,» kirjutas Gontšarov mõned ajaühikud hiljem.
Kahjuks edenes töö romaani kallal aeglaselt, lausa teosammul, ja suurte vaheaegadega. Katke romaanist, «Oblomovi unenägu», ilmus trükis veebruaris 1849. a. Romaani esimene osa valmis mustandina 1850. aastal.