Kolonel Ants Matsalo (1895–1945) saatus oli Eesti ohvitseri jaoks üpris tavapärane. Ta pärines paljulapselisest Mulgimaa põlistalust, sai üldhariduse Viljandi linnakoolis, mobiliseeriti ilmasõtta, läbis ohvitserikoolituse ja saadeti rindele, tegi kaasa Vabadussõja, pälvides Vabadusristi ja autasutalu, omandas sõjaväelise kõrghariduse, tõusis nii auastmes kui ka ametiredelil, arvati 1940. aastal vastutahtsi Punaarmeesse, arreteeriti juuniküüditamise aegu ja suretati GULAG-is.
Sootuks ainulaadne on aga asjaolu, et Ants Matsalo pidas päevaraamatut, mis on teadaolevalt ainus omataoline Eesti Wabariigi vanemohvitseri sulest pärinev egodokument, kujutades enesest seega tõelist rariteeti.
Kolonel Matsalo päevik aastates 1931–1940 moodustabki käesoleva raamatu põhituuma. Sellele lisaks on samade kaante vahele koondatud Ants Matsalo mälestused Vabadussõjast ning tema Kõrgema Sõjakooli lõputöö.
