Jaanikuu keskööpäikesest valgustatud heinamaal seisis hobune ja tema seljas istus ratsanik. Kummalgi oli seljas vanaaegne raudrüü ning mõlema väljanägemine reetis, et neil on selja taga nii mõnedki head aastad hauatagust elu: hobuse sadula varjust oli näha ribisid, kintsu peal ripendas nahka, mille alt paistis vaklu täis punetav liha. Poollagunenud jalad olid peitunud heinamaa udumerre, mis aegamisi Porijõelt Vana-Kuuste küla suunas lahti rullus. Punane täiskuu moodustas ümber ratsaniku raudkiivriga kaitstud kolju kuratliku aupaiste. Viljar pigistas hetkeks silmad tugevasti kinni, et siis uuesti vaadata. Nüüd oli ratsanikke juba neli – üks hirmsam kui teine. Elukogenud Viljar ei kaotanud pead: tavaliselt olid sellised vaatepildid kas liiga rohke või, nagu praegusel juhul, liiga vähese viina viga. Raamatus jätkuvad Vana-Kuuste okultismiklubi paranormaalsed seiklused.