Tee tõelisele inimlikkusele on armastus, armastus loodu, looduse, muidugi ka teiste inimeste vastu. Tõeline inimlikkus on loobumine inimkesksusest, antropotsentrismist, see tähendab alandlikkust, leppimist vähesega, kasinust. Ka seda, et me ei häbene armastust, hellust, kaastunnet, olgu teiste inimeste, olgu muude elusolevuste vastu. Et me ei põlasta loomakaitsjaid, karusloomafarmide keelamise eest seisjaid, vaid pigem neid, kes inimliku edevuse hääks piinavad ja tapavad teisi elusolevusi. Inimene saab ära hoida ähvardavat katastroofi, mille märkidest entsüklikas on põhjalik ülevaade, tulles tagasi iseenda juurde. Mis tähendab tagasitulekut paljude nende väärtuste juurde, mida on kaks tuhat aastat õpetanud kristlus ja millest inimesed viimastel aegadel on ära pöördunud. Ja kõige suurem neist on armastus, nagu mõistis juba apostel Paulus.

Kui inimestel ja meie planeedil on tulevikku, siis sünnib see seal, kus saavad kokku armastus ja tarkus, religioon ja teadus. Paljud asjad peavad muutma, kuid eelkõige peame muutuma meie – inimesed.