«Oleviku minevikud» on 2004. aastal ilmunud «Ajaloolase käsiraamatu» edasiarendus. Oleviku uued globaalsed väljakutsed on avaldanud oma mõju ka ajaloomõttele ja minevikukäsitlusele, sest möödanikku mõõdetakse ikka oleviku mõõdupuuga. Iga uus põlvkond toob kaasa uusi metodoloogilisi arusaamu. See omakorda teisendab vahekordi akadeemilistes positsioonides, mida võidakse tõlgendada kriisina ajalooteaduses. Ajaloo ja poliitika seos ei võimalda ajaloolasel sulguda elavandiluust torni. Sageli peab ta võtma seisukoha «konflikteeruvate minevikkude» suhtes, kaitsma akadeemilist vabadust ja humanismi.

Pärast kommunismi kokkuvarisemist muutus lähiajalugu Ida-Euroopas väga aktuaalseks, sellel on tugev poliitiline värving ja välispoliitiline dimensioon. Ebareaalsest «ajaloo lõpu» ideest loobumine on tekitanud arutelusid «ajaloo tagasipöördumisest». Kogu maailmas püütakse olevikku seletada politoloogiliselt mõistetud mineviku varal, kõneldakse ajaloo kordumisest ja õppetundisest, mida jagavad ohtralt nii meedia kui ka populistlikud poliitikud ja arvamusliidrid. Ajaloolaste ja mõnede intellektuaalide vastuseis ajaloo varjamatule ärakasutamisele ei muuda asjade seisu.