See oli just täna hommikul, kui pudrulusikas maha kukkus ja riisiterad laiali veeresid. Põrandalaudade vahele ja vaiba sisse. Olivia ema kiljatas ja isa vangutas pead, öeldes: «Laua kohal tuleb süüa, laua kohal!» Olivial tulid pisarad silma, ta haaras tooli käetugedest kinni ja hakkas end edasi-tagasi kõigutama. See rahustas alati.

Äkki märkas Olivia, et ta ei kuule enam, mida ema ja isa pudrust ja lusikast räägivad. Nende näojooned ähmastusid, jäid vaid suured liikuvad suud, armsad ja kodused. Olivia tundis, et kui ta veel paar korda ennast kõigutab, siis avaneb...