Jakob von Uexküll (1864–1944) on Eestis elanud ja töötanud mõtleja, kelle töid tuntakse paljudes maailma maades ning mitmetes teadusharudes. Uexküll on õppinud Tallinna Toomkoolis ja Tartu Ülikoolis, mille lõpetas zooloogina. Uexkülli 1940. aastal ilmunud raamatut «Tähendusõpetus» peetakse biosemiootika uue suuna rajanud tööks. Niisugune hinnang anti sellele pärast Uexkülli surma, 1970. aastail, mil hakkas kujunema semiootika ja bioloogia vaheline side. Semiootika kõrval on Uexkülli töödel olnud märkimisväärne tähtsus nii tema kaasaegse kui ka hilisema filosoofilise mõtte arengus.

Siinne kogumik, mis koondab valikut Uexkülli mälestustest, populaarteaduslikest kirjatöödest ja teadustekstidest, on tema tööde esmakordne ülevaatlik tutvustus eesti keeles. Raamatu esimene ja teine osa loovad ettekujutuse Uexkülli kui baltisakslasest aristokraadi identiteedist, tema värvikast suguvõsast, kaaskondlastest ja kolleegidest ning kodumaistest mõjudest Uexkülli maailmavaatele. Kolmandasse ossa on valitud tekstid, mis populaarteaduslikus vormis visandavad omailmaõpetuse alustalad. Siin kohtab lugeja enamikku motiive, mis leiavad kajastust ka Uexkülli teistes omailmaõpetusealastes töödes. Järgnevad peatükid vaatlevad lähemalt mõningaid omailmateooria komponente.