Kõik inimesed peavad päevikut, ainult et selle päeviku nimi on mälu. Mälupäevik on ammendamatu, seda olen kas või selle raamatu küsimustele vastates kogenud. Mõni mälupilt, mis tundus alati olevat hetkega kättesaadav, mis alati tundus viivat mind hetkega mitmekümne aasta taha, minevikku, mis tunnetuslikult paistab juba sajandite kaugusel, see mälupilt hakkas nüüd sellesse süvenedes, seda oma vaimusilmaga pingsalt puurides, laienema, teravnema, mustvalge pilt muutus iseenesest värviliseks ja tummfilmist sai iseenesest helifilm. Mälupäeviku formaat on salapärasem kui mistahes vanaemadeaegne kalligraafilise kirjaga täidetud sametkaantega kirjaplokk või uuema ajastu digifail.
Kirjanik, diplomaat ja poliitik Jaak Jõerüüt avab oma lapsepõlve, suguvõsa, kooli- ja hipiaastate, kirjanikuks kujunemise, poliitikuks saamise ja suursaadikuna eri maades Eesti riigi esindamise tagamaid. Mis, miks ja kuidas juhtus ning peamine – mida ta ise seejuures tundis. Elu(loo)raamatule lisavad dokumentaalsust ajastuhõngulised dokumendid ja fotod.
Viivi Luik soovitab: «Raamat , mis on nagu anfilaad, kus uksed avanevad üksteise järel ja kui nad kõik on avanenud, tekib perspektiiv, tekib vaade. Uksed avanevad 19.sajandisse, avatud ustest paistab purjelaevu ja kapteneid, kauneid noori naisi, sõjaväelasi ja kirjastajaid, kes kõik ehitasid üles iseseisvat Eestit. Kuid uste tagant pääseb valla ka okupatsiooniaja ängistust ja lootusetust, seal on 60.-ndate kohvik Pegasus ja lõppude lõpuks on seal Eesti iseseisvuse taastamise ärevad päevad ning ka see, mis pärast sai. Neid uksi avada oli mulle üllatav , sest raamat on kirjutatud elavalt ning haaravalt.»
