Ellen Niit on paarkümmend aastat tagasi kirjutanud nii: «Kui ma noor olin, tundsin ma ühte kena väikest asjameest, kelle nimi oli onu Ööbik. Ta elas meie lähedal ja ma nägin teda peaaegu iga päev. Ma kirjutasin temast isegi mõned väikesed jutud. Onu Ööbik oli mu poegade hea tuttav ja ma pean ütlema, et ta oli nendega ka õige sarnane. Küllap sellepärast on ta veel praegugi nii armas, kui ma ta peale mõtlen.»

Nüüd ilmuvad onu Ööbiku lood esmakordselt eraldi raamatuna koos Priit Pärna vastvalminud illustratsioonidega.