Pärast loengut algas vastuvõtt. Jumaldan vastuvõtte, kuna need pakuvad ideaalse võimaluse ennast täis kaanida, aga teha seda varjatud ja, mis peamine, kultuursel viisil. Iga alkohoolik ju otsib kogu aeg võimalusi oma pahet varjata, ja kes meist ennast kultuurseks ei peaks. Vastuvõtt pakub neid võimalusi ohtralt. Kelnerid käivad seal veinipokaalidega kogu aeg ringi ja keegi ei pane tähele, kui tihti sa tühja pokaali täie vastu vahetad. Super! Ühesõnaga, sattusin seal veiniklaasi taga targutama teemal eesti film ja kannatav mees. Noh, teate küll, keskeakriisi jõudnud mees pendeldab võõrandunud abikaasa ja kerglaselt materialistliku armukese vahel või lapib suhteid oma vananeva isaga või vaatab lihtsalt halli sügistaeva taustal lahkuvaid kureparvi, kurgede kile kluugutamine kõrvus kajamas. Ja kui tegu on dokuga, siis on sellele muidugi ka Mikk Mikiveri tämbriga vanem meesterahvas teksti peale lugemas. Sest üldiselt võttes mees ju kannatab ja seda tuleb austada. See on eesti filmi tüvinarratiiv.
Kirjanikunime Myko Loog taga peituv autor on kirjutanud juba kümmekond aastat absurdimaigulisi vemmalvesteid ja iroonilisi laaste investeerimisportaali LHV foorumisse ja muudesse avalikesse veebikanalitesse; tema jutte on avaldanud kontrakultuuriportaal Ypsilon. Mykoloogi tekstitunnetus on mänguline, tüürides kohati trensgressiivsuse piiril kõlkuvasse groteski, teisal inimlike veidrustega leppivasse sentimentaalsusse, jäädes aga alati relvitukstegevalt siiraks. Tema looming kõnetab lugejat sarnaselt [i:6577]e, [i:8808]i ja [i:3804]i pärandile, selles võib aimata mõjutusi [i:612]i, [i:6365] ja [i:5789]i häbitust lühiproosast. «Ood minu sisemisele jobule» on Myko Loogi esimene valikkogu.
