Catherine Gray viib meid teekonnale, mille eesmärk on tunda rõõmu sellest, mis meil on ja kes me oleme.

See raamat on kõikidele tavalistele, keskmistele, normaalsetele inimestele, kes tunnevad end läbikukkununa, ent on tegelikult hoopis võitjad. Me jookseme õnne poole kogu elu, aga pärale ei jõua mitte kunagi. Sest niipea, kui midagi saavutame, kukume me pärast põgusat ja kannustavat eufooriahoogu tagasi rahulolematusse. Alati on kusagil parem vaade, parem puhkus, parem kodu, parem kaaslane, parem töö, parem auto, parem ükskõik mis. Õnne poole püüdlemine on paganama väsitav.

Autor teab, millest räägib. «2013. aastal heietasin enesetapumõtteid, sest kannatasin pideva valu käes. See valu oli enamasti psühholoogiline, aga ka füüsiline: kuhu suundub aju, sinna järgneb ka keha. Depressioon võrdus minu jaoks sellega, et mõni üksik veider ronk leidis seltsiks üha rohkem ronkmusti muresid, hirme ja süngeid mälestusi, kuni need katsid kogu taeva ja päike enam välja ei paistnudki. Rongaparve nimetatakse väga tabavalt halastamatuks. Ka enesetapumõtted on halastamatud. Enam ei tundu võimalik iseennast armastada ja sageli laieneb see ka lähedastele, sest haiget saanud inimene teeb haiget ka teistele.»