«Orjapojad» on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Uude usku, uude, kõrgemasse kunsti, uuele asumaale, kus rohkem rikkust ja oletatavasti ka vabadust. Kõrvalisigi meelitajaid äraminekule oli tol ajal nagu nüüdki. Ka Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.
Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Isiklikku murdumist ja pagendumist avarolekust üksildase isiku haigetsaanud omailma kajastab siinses raamatus kirjanduslikult kõige katkendlikum tsükkel «Kannatamine». Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.