Selle raamatu kangelane on Oskar Ruut, eesti ohvitser legendaarsest „Narva” pataljonist.
Juba esimesel sõjasuvel 1941 organiseeris ta põranda all tugeva löögiüksuse millega osales Tallinna vabastamisel. Seejärel astub ta Tallinna kaitsepataljoni, et juba järgmisel aastal 1942 minna 29. Kaitsepataljoniga Idarindele. Kui moodustatakse Eesti Leegion, on ta esimesi kes astub selle ridadesse. Järgnevad õpingud Saksamaal Bad Tölzi ohvitseride koolis, mille eeskujulike eksami tulemuste eest ülendatakse auastmes. Kevadel 1943 määratakse ta pataljon „Narva” ühe kompanii ülemaks, olles samas ka pataljoni ülema kohusetäitjaks. Võtab osa legendaarseks saanud „Narva” pataljoni lahingutest Ukrainas. Kui 1944 talvel jääb pataljon ümberpiiratud Tšerkassõ kotti, suudab ta sealt välja murdes kanda oma seljal ka haavatuid. Võitlustes ülesnäidatud vapruse eest annetatakse talle I ja II klassi Raudristid ja ülendatakse auastmes.
Kodumaal läheb ta „Narva” pataljoniga taas rindele – Narva rindele. Nüüd juba 20. Diviisi Füsiljeer-pataljoni nimega asutaksed positsioonidele Sinimägede all. Ühes Sinimägede viimastest lahingutes Hundinurga küla juures langeb 4. augustil 1944 võitluses vene tankide vastu. 1945 aastal pälvib ta postuumselt kõrgeima tunnustusena oma vaprusele Maavägede Aulehe pandla. Oskar Ruut puhkab oma viimast und kangelaskalmistul, kuid jättis oma poistele käsu – Edasi ka siis kui üks meist langeb, sest isamaa eest ei pea midagi olema liiga kallis.