Eesti teatrihiiglane, armastatud näitleja ja lavastaja Eino Baskin (1929-2015) vestleb siin raamatus pikemalt oma kauaaegse sõbra ja kolleegi Toomas Kalliga.


«Lähed lilledega garderoobi, võtad grimmi maha – see on väga hea tunne. Aga lähed tänavale, ja ongi läbi kogu see eufooria! Sest seal võib olla juba bandiit, nuga taskus!

Näiteks eile istusin volikogus ja veendusin järjekordselt, et kui oleksid head kirjanikud ja teravmeelsed näitlejad näinud seda jama, mis seal toimub, siis oleks sellest saanud sihukese estraadietenduse, et siga ka ei söö.

Ma arvan, et mina annan Kroonikale rohkem lugejaid juurde kui Kroonika minule publikut.

Platooniline vahekord, naine kui sõber, ei ole mind elus kunagi huvitanud.

Ma tegin väga valesti, et ma teatri ära andsin. See oli minu elu kõige suurem viga.»