Saab väsind rändur
kuivast kännust hüva lõkkesooja
-- öömusta metsavarju rõõmulooja.

Ta koiduajal ärkab puhanuna
kesk maasikate juuliküpset puna,
seab hommikueineks süte peale murumuna.

Maad-taevast andide eest tänab
ja päevakoerana jääb mõnulema,
tukkrammestuses mõtteid mõlgutama.