Imelihtne lugu. Samasugune, nagu meil neid siin ja praegugi pidevalt juhtub. Rasked majandusolud noores Eesti Vabariigis panid raudteetehnik Aleksander Martensoni 1927. aastal Austraaliasse rändama – et leida tööd ja rikkust, eneseteostust ja õnne. Kohe leida loodetud tulusa töökoha asemel algavad kuudepikkused tööotsingud. Lõpuks raske füüsiline töö söekaevanduse juures ning kõnnumaal kulda otsides.

Täielikus vastuolus Lexi tundliku kunstniku-loomusega...
See elu, olude ja aja lugu on kirjas nauditavalt arhailises ja stiilses keeles. Austraaliast Eestisse naisele ja emale-isale saadetud kirjadest moodustuv päevik on ülimalt mahukas – mitte ainult koguse, vaid ka tasandite ja kihtide poolest, mida tekst avab. Lisaks fotod, maalid ja dokumendikoopiad. See varamu lausa pidi raamatuks saama. Kuna inimesed on põhiolemuselt sarnased, siis arstib ja puhastab selline kirjalik eneseabi ka teisi. Tee- ja saatusekaaslasi.