Artõk kahetses juba oma Ašhabadi sõitu. «Milleks tulin ma siia?» mõtles ta. «Siin hoolitakse rahvast sama vähe kui tsaariajal.» Kõigest kuuldust talletas ta oma mällu kõige kindlamini vaid selle kinnituse, et Eziz tahtvat ära kasutada Rahvusliku Komitee abi selleks, et kindlustada oma isiklikku võimu. Kuid Ezizi võimuhaaramise kavatsustest rääkis juba samas toonis ka Ivan: tähendab ainult Artõk üksi usub veel, et Eziz võitleb rahva huvide eest?.. Kas usub temagi seda?.. Artõk lahkus Rahvuslikust Komiteest täiesti ebamääraste tunnetega, suutmata lõplikult selgitada selle suhtumist Tedženi asjadesse. Kogu nõupidamise ajal ei palunud ta kordagi sõna. Ta tundis, et mingisugused, isegi kõige tulisemad sõnad ei suuda liigutada neid läbipõlenud südametunnistusega kasuahneid inimesi. Pealegi hoidis teda tagasi kahtluse tuim urgitsus: tõepoolest, tal pole midagi selle vastu, et teenida rahvajuhti, kuid miks peaks ta aitama kaasa ühe tähtsusetu khaani salasepitsustele?..
Berdõ Kerbabajevit peetakse turkmeeni kaasaegse kirjanduse põhiliste žanrite loojaks. Sündinud 1894. aastal, kuulus ta turkmeeni vanema põlve kirjanike hulka. Kui šahirr Durdõ-Kolõtši laulud lõid aluse turkmeeni nõukogulikule folkloorile, siis Kerbabajevi ja tema vanusekaaslase Karadža Burunovi ja Jakuba Nassõrli teosed panid aluse ilukirjanduslikule luulele ja proosale. See toimus peale Oktoobrirevolutsiooni, Turkmeeni nõukogude vabariigi algaastail 1924-1925.
