Kui 1789. aastal puhkeb Prantsuse revolutsioon, on markii ja markiis de Castillon sunnitud põgenema Prantsusmaalt Inglismaale. Nende Inglismaal sündinud poeg Jean-Pierre saab hariduse Etonis ja saabub alles Napoleoni võimule tulles esmakordselt Prantsusmaale. Peagi liitub ta Napoleoni armeega, pääseb eluga Moskva alt taganemisel ja saab raskesti haavata Waterloo lahingus.

Haiglas sõbruneb ta kolonel Hubert Dawlishiga, kes lamab tema kõrvalvoodis. Enne operatsiooni teevad mehed testamendid, millega jätavad kõik, mis neil on, teineteisele.

Jean-Pierre, kes vahepeal on saanud markiiks, elab operatsiooni üle ja naaseb esivanemate mõisa, mille leiab eest rüüstatuna ja hädasti remonti vajavana. Teine saatuselöök tabab teda, kui saabuvad kolonel Dawlishi kolm last, kelle hooldaja ta nüüd on. Ta tunneb end nii haige ja masendununa, et ei soovi nendega kohtudagi.

Vanimal lastest, kaunil Mariettal, on ravitsejavõimed ja teadmised ravimtaimedest ning ta asub entusiasmiga mitte üksnes markiid elule tagasi tooma, vaid taastama ka mõisa endist hiilgust.
Ta suudab veenda mõned endised sõdurid mõisa appi tulema ja tema palved aitavad teha hämmastava avastuse, mis osutub markiile suureks õnneks.

Barbara Cartlandi põnev ja ebatavaline lugu räägib sellest, kuidas neiu leiab armastuse sealt, kus ta seda kõige vähem ootab, ning kuidas ta näitab markiile, et armastus ja palved võivad ravida igasugused haavad ja ületada mis tahes takistused.