Pompadullaga läbi karjakoplite kõndides küsis ta:
«Pärnapuu seemned -- kust neid küll leida võiks?»
«Eks ikka sügisel pärnapuude alt,» kostis Pompadulla.
Kuid Malin ei saanud sügiseni oodata. Ööbikud laulavad ja pärnapuud helisevad kevadeti, kevadpäevad aga voolavad minema nagu vesi kivide vahelt, aga kui ta kohe varsti seemet ei leia, võib juba hilja olla.
Ühel varasel hommikutunnil ärkas ta enne teisi, olid need nüüd lutikad, kes ta äratasid, või hoopis vaestemaja akendest sisse piiluv päike. Sellal, kui ta seal maas lamas ja ennast kratsis, jälgis ta pilguga päikesekiirte teed Suve-Nisse voodi alla, ning korraga nägi ta põrandal midagi paistmas, midagi väikest, kollast ja ümarikku. See oli kõigest hernes, mis oli pudenenud Suve-Nisse auklikust kotist, aga Malinile tuli ette, et ta võiks võtta selle pärnaseemne asemele. Võib-olla laseb Jumal oma headuses see ainus kord ka herneterast pärnal sirguda.