Aino Suits (1884–1969) pidas päevikut aastatel 1901–1964: seega väikeste vaheaegadega varasest noorusest kuni 80-aastaseks saamiseni. Päevikute näol on ühelt poolt tegu dokumendi ja teiselt poolt kirjandusteosega – temas on mõlemat. See on ühe naise eluraamat, seesugusena üks tükike üha kaugenevat minevikku. See on ka osa eesti luuletaja Gustav Suitsu eluloost. Sellest pikast monoloogist ei ole säilinud vaid Tartu-perioodi päevik, mis põles koos Suitsude arhiiviga 1941. aasta sõjasuvel.

Aino Suitsu päevik on teiste viimasel ajal avaldatud päevikute hulgas pisut erilisel kohal. See päevaraamat ei ole kirjutatud avaldamissooviga, ilmselt ei ole autor ka alateadlikult kordagi mõtelnud võimalusele, et neid lehekülgi võiksid kunagi lugeda paljud võõrad silmad. Kui päevikupidaja niisuguse võimalusega oleks arvestanud, oleks ta osalt ehk teistmoodi kirjutanud. Kuid aeg teeb tähendused sageli teiseks ja need päevikud moodustavad olulise osa meie aja- ja kultuuriloost.

Päeviku andis Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolisse arhiivi ja lubas trükis avaldada Aino ja Gustav Suitsu tütretütar. Eessõna ja kommentaarid on kirjutanud Rutt Hinrikus.