Johannes Aaviku (1880–1973), silmapaistva keeleteadlase, tõlkija, õpetaja ja ajakirjaniku päevaraamat. Keeleuuendajana oli Aaviku eesmärgiks keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu, ta rikastas eesti kirjakeelt murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas nii sõnavara kui grammatikat.

«Nõnda olen ma juba aastate kaupa teinud, olen oma vaimustused välja laulnud ja oma vihkamistele maad annud; olen arvamisi inimeste üle avaldanud, kelledega kokku põrkasin, omi tundmusi naesterahvaste vastu kirjeldanud, kes mulle meeldisivad, omi mõttemõlgutusi elu, asjade ja armastuse üle ja omi otsusi raamatute kohta, mis mu pääle mõjusivad. Ma olen sääl ka ennast analüseerinud, oma iseloomu üles lõiganud, ja omi puudusi konstateerinud.»