Kaasaegse fragmentaarium-romaani idee sündis autoril impulsist kirjutada ühel juuliõhtul kiri tundmatule meiliaadressile. Sellisel hetkel uutesse olukordadesse sukeldudes on lootust, et minevik jääb selja taha. Kui asjad muutuvad keerulisemaks, siis läbid neid, et jõuda kuhugi lihtsamasse paika. Jõuadki sinna, aga peale tuleb kohutav tunne, et kahtled kõiges. Hakkad otsima korduvaid mustreid minevikust, millest oled kinni hoidnud ja toonud need kaasa oma päikesepoolsesse tuppa. Ning siis on vaja lapsepõlvest pärit oskust end vabaks keerutada. On vaja uut punast kleiti ja julgust silma vaadata möödunud ajale. Tuleb edasi minna ja astuda vanema ja teadlikumana samasse jõkke.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.