Arhitekt Jüri Raudsepp, kes on 1970. aastate lõpust elanud Rootsis, kirjutab oma lapsepõlvest Tallinnas Telliskivi ja Tedre tänaval, suvitamisest Kloogal ja Võrtsjärvel, õpingutest kunstiinstituudis ning tööst ja kohanemisest Rootsi ühiskonnas.
Ta kirjeldab haruldase avameelsusega oma isiklikke suhteid ja läbikäimist Eestisse jäänud perekonnaga. Omandireform, maa ja metsa tagastamine lõi tema, ta kaksikvenna ja kolme vanema õe suhetesse mõra, mis paneb autorit küsima: kui tähtis on eestlasele maa omamine, kui kaugele on ta valmis selle nimel minema?
