See on mõttereis minevikku, täis tundmusi ja meenutusi elatud elust Proletariaadi puiestee kurjuse kolmnurgas, kus peremehetsesid kolm kanget joomameest: äi Albert koos kahe kiusliku naabrimehe Jahimehe ja Viinamehega; kus haige ämma hädade, marutaudis kasside ja majavammi kõrval nähti ka naabermajas toimivat tõukoerte luksushotelli ning Permi maffia salapäraseid öiseid äritsemisi; tollel kummalisel tänaval ei teretatud ega osatud öelda «Privet!», küll aga kostus lühikest aega Roomast pärit rõõmsameelsete üleaedsete suust itaaliakeelne tervitus «Chiao!». Aastaid kurjuse keskel elamine viis viimaks abipalvetega nõia juurde – ikka selleks, et ebausk ja ime annaksid kümnele küünele lisajõudu hoida kinni äiale kuuluvast kuningriigist, Proletariaadi puiesteel asuvast individuaalmajast. Olnut on tagantjärele võimatu muuta, küll annavad mineviku õppetunnid väiksemagi tahte korral mõtlemisainet. Kes sai targemaks ning palju kulus arusaamadeni jõudmiseks närvipinget ja ilusat noorusaega? Kolmekümne aasta tagune kurjuse kolmnurk väsis lõpuks, selle teravad tipud vajusid ükshaaval kokku, kuid loodus, teadagi, ei salli tühja kohta. Sestap sigines tollele tereta tänavale uus elu, tuues enesega ühes tänapäevase ennast täis pankrotipoisi ja umbkeelse rikkurist venelanna.
