Ühiste kaante vahel on õigupoolest kaks raamatut – ajalooline romaan «Koer, kes sind hammustas, on maha löödud!» ja dokumentaalne uurimus «Kes kurat siis tappis Sirgu?» Mõlema raamatu peategelased on samad ja neid on kaks – lepitamatus vastuolus olevad [i:32168] ja kolmekümnendate aastate Eesti riigivõim.

Romaanis kirjeldatakse ilukirjanduslikus vormis vabadussõjalaste juhi Artur Sirgu põgenemise teekonda alates Patarei vanglast, mööda Euroopa riike ja lõpuks tema traagilist saatust Luksemburgi hertsogiriigis. Romaanis saavad vastused siiani vaieldud küsimused, kuidas sai Artur Sirk surma ja mis juhtus vahetult enne tema hukkumist Echternachis 1937. aastal. Tagasivaates kajastuvad läbi Sirgu ja tema alter ego arutluste olulisemad seigad vabadussõjalaste tegevusest. Lisaks kirjeldatakse viimases peatükis traagilisi stseene sellest, kuidas Eesti riik käratult käest anti.

Teises osas, ajaloolises uurimuses, on dokumentide põhjal analüüsitud, kuidas kõik tegelikult toimus, et lugeja saaks otsustada, kas romaani tegevus võis tõesti olla tõepärane.

Tegelikult on selles raamatus kolm ühes – ajalooline ilukirjanduslik romaan, arhiivandmetel põhinev uurimustöö ja dokumentaarium koos fotodega. Teist säärast kirjanduslikku kompotti pole teada, kuid tänapäeval, kus kõik voolud ja vormid segunevad, võiks selline eksperiment pakkuda huvi.

Nii romaanis kui ka uurimuses on autentselt kirjeldatud toimunut ja selle ehtsus on sedavõrd tõene, kuivõrd tõesed ja ausad on tolles ajas elanud tegelaste seletused, meenutused ja mälestused. Juhtumistele on värvi lisanud tollases ajakirjanduses kajastatu. Aga muidugi on arvesse võetud ajaloouurijate seisukohti ning kõige aluseks on dokumentidelt kiretult vastu vaatavad faktid. Autor on tänu põhjalikule uurimisele avastanud seni käsitlemata seoseid Artur Sirgu saatuse mõtestamisel.

Mis on väga oluline – lugeja peaks suutma end mõelda tollesse aega ja arvestama nende teadmistega, mis sel ajal olid kättesaadavad. Tänapäevaste arusaamadega võib küll anda hinnanguid möödunule, kuid tollaseid sündmusi ei saa omatahtsi tõsta tänase päeva tingimustesse. Kolmekümnendate aastate ajavaim on see, millesse lugeja peaks sukelduma, elades kaasa sündmustele, mis toimusid just siis ja just neis tingimusis.