Saksa tankitõrjeväelase päevikud idarindelt 1941–1943 Neid päevikuid pidas Saksa sõdur, kes osales operatsioonis Barbarossa ja sellele järgnevates lahingutes idarindel, ja neis avaneb erakordselt vahetu pilt Vene-Saksa võitlusest. Hans Roth kuulus 299. jalaväedivisjoni tankitõrjepataljoni, mis Venemaale tungimise ajal liideti Walther Reichenau 6. armeega. Kirjeldades enda ees avanevaid sündmusi, annab ta edasi ootusärevust ja pingeid ajast, kui sakslased ületasid 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu piiri. Otsekui äikesetorm sööstab Wehrmachti rinne edasi ida primitiivsetesse avarustesse. Kiievi piiramise ajal oli Rothi üksus pideva rünnaku all, kui venelased vastasid esimest korda ülekaalukate jõududega ja püüdsid meeleheitlikult sakslaste piiramisrõngast välja tungida. Kui vaenlane on lõpuks purustatud, viib üks SS-lasest kaasvõitleja teda vaatama tsiviilisikute massihukkamist (mis võis olla Babi Yar). Pärast kohutavat talve, mil tuli rinda pista venelaste piirituna näivate reservidega, asub tema üksus 1942. aastal uuesti rünnakule, seekord põhjatiival Gelbi juhtimisel, suundudes Stalingradi peale. Päevikutes kirjeldatakse rünnakuid ja vasturünnakuid vahetu osaleja pilguga, sest Roth kirjutas iseendale, et mitte hulluks minna, sest teadis, et Wehrmachti tsensor ei laseks kunagi tema ausaid ülestunnistusi läbi. Erakordselt paeluvad on tema tähelepanekud ajast, kui 1942. aasta talvel algas Punaarmee vasturünnak ja nende üksus paiknes Itaalia 8. armee kõrval, samuti tema tähelepanekud rinnet tugevdama saadetud saksa üksuste reaktsioonist.

Rothi kolm päevikut avastati palju aastaid pärast tema kadumist. Need olid varjul tema venna kodus, kellega ta oli väga lähedane. Pärast venna surma leidis päevikud tema perekond ja saatis Roselile, Rothi abikaasale. Hiljem usaldas Rosel päevikud Erikale, Rothi ainsale tütrele, kes vahepeal oli emigreerunud Ameerikasse.