«Põrgupõhja uus Vanapagan» on otsekui kirjaniku testament enne lahkumist. Siin teeb ta suurt arupidamist paljude elu- ja äripäeva-nähtustega ja on jõudnud äratundmiseni, et seda kõike ei saa võtta alati surmtõsiselt, vaid enamasti muigega. Sestap ka teose ebareaalne vorm, kus segiläbi esineb tõtt ja luulet – tõsi tuumaks, luule, tuju ja mäng vormiks. Kirjanik on loonud tüki maailma oma tahte järele. Ja see asjaolu varustab kogu vaatemängu tervitatud värskusega, et jälgid seda lugu erksalt ja sageli imestelles kirjaniku värskust, terasust ning leidlikkust.
Dramatiseeringul on vaheldusrikkust ja selgroogu, selle läbivaks tegevuseks ning arenguteljeks on see, kuis Ants ekspluateerib Vanapaganat.
Ar. Adson, Rahvaleht, 10. mail 1940