Andrus Mikiver oli 24. aastane, kui otsustas kergema raha ootuses minna Peruust narkomuulana narkootikume tooma. Läks aga nii, nagu paljude sellele teele asunutega – ta tabati lennujaamas ning mõisteti üheksaks aastaks vangi.
See raamat räägibki Andruse elust vanglas. Kuid mitte ainult. See on lugu ühe eluga kimpus olnud poisi elust, kes võib elada ka sinu kõrval. See avab ka kuritegelikule teele asumise tagamaid, millest on õppida meil kõigil, ning annab teadmise, et kui südamest soovida, on võimalik ka paranemine.
«Paviljon, kuhu meid viidi, asus aga keldrikorrusel, mis tähendas, et aknaid seal polnud, olid vaid kõledad betoonseinad. Meie kong asus täiesti paviljoni lõpus ning oli üks suurem trepialune ruum. Hiljem sain teada, et see oli vangla algusaegadel mõeldud terroristide vangistamiseks ning seal hoiti 22 Peruu kõige ohtlikumat meest.
/.../
Kongis sees polnud mitte midagi, vaid kaks narivoodit. Mitte midagi tähendabki mitte midagi – polnud pirni laes, polnud akent, polnud värsket õhku, polnud tualetti.
/.../
Kummalisel kombel oli vangla, kus peeti inimesi kinni narkootikumide omamise eest, täis narkootikume ja ka muud keelatud kraami. Narkootikumid jõuavad sinna valvurite vahendusel. Sel ajal, kui mina seal olin, kasutasid nad selleks oma turvasaabaste taldu. Ühe saapa sisse mahtus kokkupressituna pool kilo erinevaid aineid.
/..../
Ühtäkki nägin ka end kõrvalt ja ei saanud aru, kuidas ma olin nii põhja käinud. Ma olin neli aastat iga päev narkootikume tarbinud. Ma olin nagu kondikubu, segaduses ja täiesti teine inimene kui vanglasse sattudes. Ma ei talunud enam hallutsinatsioone ja paranoiat, mida põhjustas narkootikumide tarvitamine. Nutsin suures ahastuses, sest ei mõistnud, kuidas olen sellisesse ekstreemsesse olukorda sattunud.»
