Soome iseseisvumise protsessi käsitleva kirjanduse hulgas omab Erkki Räikköse teos üsna silmapaistvat kohta – enne kõike oma hubase ja põneva jutustusviisi ja ainepiiritluse tõttu. Teose tugevaks küljeks on, et temas ei püüta iga hinna eest mingi üldsünteetilise kõiketeadmiseni, mis püüe käsiteldava ainestiku liigse värskuse ja perspektiivi puuduse tõttu tooks sellelaadilises teoses paratamatult kaasa üksikelementide vägivaldse kokkusulatamise ning ainult näilise objektiivsuse.

Enne kõike joonistub teoses üksikelamuste ja erisündmuste mosaiigi kaudu selgepiirdeline esikuju – P. E. Svinhufvudi isik kogu ta ürgses lihtsuses ja klassilises selguses.