Aasta 1917 ning kirjanike ühingu «Siuru» sünd on eesti kultuurielus märgilise tähendusega. Seda väidet sobib kinnitama käesolevassegi raamatusse koondatu. Olgu pealegi, et kuueliikmelise ühingu valdavalt boheemlaslik elutunnetus ja tavatult meelast rämeskandaalseni küündinud looming vaibus juba paari aasta pärast. Siinsete kirjapartnerite teineteiseleidmisele ja suhtluse süvenemisele pani aluse toosama poole tosina liikmega rühmitus, kuhu mõlemad kuulusid.

Artur Adsoni ja Friedebert Tuglase regulaarne kirjavahetus (1917–1944) – siinses publikatsioonis kokku 677 kirja – kestis niisiis 27 aastat. Küllap oleks kestnud kauemgi, kui välised ühiskondlik-poliitilised tegurid poleks seda takistanud.