«Paberipulm» ei ole pelgalt olevikuromaan, vaid ulatub mälestuste kaudu minevikku. Naiskirjanik Raat Ungas, kogudes järgmiseks romaaniks materjali, püstitab otsekui ausamba oma vanale eestimeelsele õpetajale, jonnakuse ja suletuse võrdkujule, keda ta ühtviisi armastab, imetleb ja - põlgab. Selle taustal kerkib esile Raadu enda mitmekihiline elu: mees, lapsed, looming, mis on üksteisega tihedalt põimitud. Romaani võib pidada Raadu selginemise, mõtete korrastamise ja eneseleidmise teeotsaks.