Perekondlikud lood on nagu vaikiv ajalugu ja ainult aeg ise suudab neile tõehelki heita. Siiani oleme arvanud, et Pablo Escobarist, Ladina-Ameerika ühest suurimast kurjategijast, on juba kõik ära räägitud, ent need lood on alati olnud jutustatud väljastpoolt, mitte kunagi tema enda kodust.
Rohkem kui paarkümmend aastat pärast Medellíni kartelli bossi surma viib
Juan Pablo Escobar meid reisile minevikku, mida ta ise endale ei valinud, et jagada seni tundmatut versiooni oma isast, kes oli ühteaegu võimeline korda saatma kohutavalt vägivaldseid tegusid ja samas tundma perekonna vastu piiritut armastust. See ei ole lugu pojast, kes soovib lunastada isa tegusid, vaid raputav lugu sellest, milliseid tagajärgi võib vägivald endaga kaasa tuua.
«Ma austan elu ja olen kirjutanud selle raamatu, lähtudes teistsugusest ja ainulaadsest perspektiivist ning mul ei ole mingit varjatud tagamõtet vastupidiselt suuremale osale tekstidest, mis mu isast kirjutatud on.
Olen inimene, kes loodab, et mind mäletatakse mu enda, mitte mu isa tegude järgi. Loodan, et lugeja ei unusta mind ega aja mind mu isaga sassi, sest see on ka minu lugu.»
Juan Pablo Escobar
