On aasta 1968. Paddy Clarke on 10-aastane ning avastamishimust hingetu. Ta loeb lapseliku õhinaga, kogudes endasse fakte justkui täiskasvanud halle juukseid või parkimistrahve. Nagu paljud koomilise natuuriga kirjutajad, on ka Doyle lõpuks läbi lapseea kummaliselt loogiliste küsimuste ja imekspanu südame, armastuse, kaotuse ning valu kaugeimate sügavike avastaja.

«Paddy Clarke hahahaa» võitis 1993. aastal Bookeri preemia.