Ilusal suveööl leitaks Stockholmi saarestikus triivivalt mahajäetud lõbusõidulaevalt noore naise surnukeha. Tema kopsud on täis soolast vett, kuid selle vee jälgi pole ei tema riietel ega teistel kehaosadel. «Ta uppus, Joona,» lausub kohtumeditsiini professor. «Uppus?» Professor noogutab ja naeratab. «Ta uppus laeva pardal.» «Äkki keegi leidis ta merest ja tõmbas laeva pardale?» «Kui ma nii arvaksin, siis ma ei raiskaks su aega,» sõnab professor. Järgmisel päeval leitakse üks mees surnuna Stockholmist, riigile kuuluvast korterist. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga. Muidugi on Linnal õigus, kuid see ei tähenda veel, et juhtum saaks lahendatud – tegelikkuses on hoopis tegu peadpööritavalt pingeliste ja ohtlike sündmuste ahela eelmänguga. On asju, mida ei lõpeta isegi surm…

Pärast esikromaani „Hüpnotisöör“ tohutut edu nii Rootsis kui ka kogu maailmas toob Lars Kepler meieni järgmise loo kriminaalkomissar Joona Linna juhtumite sarjast, mida on eri keeltes müüdud juba enam kui pool miljonit eksemplari.