«Paks Lilli – pai laps,» vastas kolmeaastane Lilli Palmer, kui temalt nime küsiti.
Kuid elu kitkus ta peagi paljaks nagu supikana ja rasv ning auahnus kadusid igaveseks ajaks igavesti.
«Kas teil on püsivust?» küsis temalt kord maalikunstnik Oskar Kokoshka.
Seda tal oli. Samm sammu järel kobas ta kuristiku äärel, komistas, libises, tõusis alati uuesti püsti – ja ennäe, tema topeltlõug oligi kadunud!
Kuid huumor jäi alles. Seda läks tal vaja, kui Kolmandalt riigilt tugeva jalahoobi sai, Berliini auväärsest vanematekodust välja lendas ja Pariisi öölokaalides maandus. Koos õega laulis ta seal «Viini laulukesi», tegi muud tingel-tangelit, mida ilma tööloata oli võimalik teha, kuni mõlemad «andetud rändlinnud» kõikidest öistest meelelahutuskohtadest – kaasa arvatud bordellist – välja heideti.

Selles raamatus kirjeldab autor relvituks tegeva avameelsusega ome eluteed, eksirännakuid ja pelgupaiku. See teekond sarnanes puhuti küll metsiku sõiduga mägirongis, mis võttis täiskiirusel isiklikku elu mõjutavaid järske kurve. Seejuures suutis ta ise – näiteks Hollywoodis – suurivaevu tasakaalu säilitada.