Suure Rannavärava suurtükitorn, mida tunneme Paksu Margareetana, on Tallinna vanalinna üks imposantsemaid rajatisi. Eesti Meremuuseum tunneb vaid sügavat uhkust, et aastakümneid tagasi nende teed ristusid. Just nende müüride vahel leidis muuseum oma algse sisu ja hoo.

Torni tee 16. sajandi esimesest veerandist tänasesse päeva on olnud pikk ja täis pöördeid, millest nii mõnigi võinuks saatuslikuks saada – massiivne rajatis on suutnud üle elada nii tulekahju, plahvatuse kui ka aastakümnetepikkuse hüljatuse, kus vihmavesi ja võsastumine andsid oma parima, et neid paekivimüüre murda.

Tänaseks on see vägev suurtükitorn jõudnud aga uude etappi. Seda suuresti tänu aastatel 2018–2019 toimunud põhjalikele rekonstrueerimistöödele. Arheoloogilised kaevamised on olnud selle protsessi ülioluliseks osaks, tuues päevavalgele müüre, rajatisi ja käike, millest varasem täpne teave puudus. Iga uus teadmine, mis on nende tööde käigus talletatud, on leidnud tee nii raamatu «Paks Margareeta» kaante vahele kui ka peagi avatava ekspositsiooni koosseisu, mille avamine toimub 29. novembril.

Kui varasemates käsitlustes on kompleksi kaitsefunktsioon jäänud suurema tähelepanuta, siis tänu põnevatele arheoloogilistele avastustele korrigeerib «Paks Margareeta» selle vea, võrreldes torni suurtükkide tulejõudu teiste omasugustega. Hiljem paindus küll torni sõjaline tähendus elu praktiliste vajaduste ees ja nii ongi need paksud paekivimüürid võõrustanud nii kasarmut, ladu kui ka vanglat. Need pole olnud küll kõige helgemad hetked torni pikas loos, ent omamoodi vajalikud, aidates Paksul Margareetal jõuda tänasesse päeva.