See luule mõjub mulle nagu mets, kus esialgu on ehk keeruline orienteeruda, kuid edasi kõndides ja harjudes saan aru, et kõigel on siin oma kindel ja õige koht, sest see on elus keskkond. Anu Kree on oma selgelt eristuva poeetilise keele ja kujundiilmaga luuletaja, kes tunneb inimliku lausumisvõime ja -võimetuse piire ning mõistab neil nõtkelt liikuda. Usaldust selle luule tõetunde suhtes tekitab ka oskus, mis on üldiselt harv – kirjutada armastusest mitte selle puudumise, vaid kohalolu kaudu, nii nagu ollakse kohal looduses.Aare Pilv