Asi näis nüüd päris kindel olevat; söör Marcus luges teletaibiteadetest, et kaks valitsust, keda see esmajoones puudutas, ei kavatsenud ultimaatumi tingimusi muuta ega vastu võtta. Tõenäoliselt viie päeva jooksul on vähemalt neli maad sõjajalal ning lahingumoona tarbimine tõuseb miljoni naelani päevas.
Ja ikkagi ei olnud söör Marcus jäägitult rõõmus. Davis oli tublisti vusserdanud; kui ta oli Davisele öelnud, et mõrvar ei pea oma kuriteost kasu saama, polnud ta sugugi oodanud seda tobedat lugu varastatud rahatähtedega. Nüüd tuleb tal ööajast niikaua telefoni juures istuda, kuni helistatakse. Vana kõhn seadis end võimalikult mugavamini täispuhutud patjadele: söör Marcus, kellest oli järel vaid luu ja nahk, tajus valuliselt muutusi oma kontides, viimase ülikonna raskepärane vooder oli mõjunud väsitavalt. Kell lõi südaöötundi; ta oli elanud veel ühe täispäeva.

Raven kobas pimedas kuuris ringi, kuni leidis kotid. Ta ladus need hunnikusse, kloppides neid, nagu klopitakse patja. Siis ütles ärevalt:
«Siin saate ehk natuke puhata.»
Anne laskis tal ennast kättpidi nurka viia, lausudes:
«Külm on.»
«Heitke pikali, ma otsin veel kotte.»
Raven tõmbas tikku ja hubisev tuluke ujus üle tiheda külma pimeduse. Ta tõi kotte ja seadis neid Anne'i ümber, siis viskas tiku maha.
«Kas ei saaks veidi valgust?» küsis neiu.