Mandy isa peeti ühiskonna tugisambaks, kuid keegi ei teadnud, mis toimus kodus, suletud uste taga. Tüdruk oli vaevu saanud 11. aastaseks, kui isa hakkas teda vägistama neli korda nädalas, nagu kellavärk, sundides end talle peale isegi siis, kui tütar oli temast rasedaks jäänud. Kui ilmnes, et tüdruk on lapseootel, süüdistas isa tütart kõigi silmis kergemeelses käitumises, vaatamata sellele, et oli ise tütre tulevase lapse isa ja vanaisa. Pärast aastaid kestnud hüljatud ja ignoreeritud olemist leidis Mandy lõpuks kellegi, kes teda uskus ja aitas isa kohtu ette tuua.

Mandy Yousaf võtab kokku julguse ja jutustab oma loo lootuses heita valgust õudustele, mida ilmselt nii mõnigi laps on kogenud.Tema lugu jahmatab iga lugejat, kuid pakub lõppkokkuvõttes ka lootust ja armastust.