«Mu armas. Su kehas peitub terve galaktika, su sünnimärgid ja lohud on kui sellele puistatud tähed. Mina olen vaid üks väsinud kõrberändur, mu huuled on paakunud ja otsivad värskendust. Iga kord, kui olen valmis alla andma, vaatan üles ja seal sa lebad, kesköises taevas. Juuksed voogavad su ümber ja su käed langevad rindadelt, paljastades su kahvatud, ümarad rinnad. Neil on kikkis nibud, mis tervitavad mu pruntis suud. Suudlen neid õrnalt ja tunnen, kuidas tundevärin läbistab su keha, su maailma….»

Selliseid ja natuke teistsuguseid lugusid jutustavad üksteisele Londonis elavad pandžabi lesknaised, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Eksikombel on sikhide kogukonnakeskuses välja kuulutatud loovkirjutamiskursus. Seda satub juhendama kaasaegne pandžabi neiu Nikki. Ta mõistab, et lesed ei taha olla nähtamatud. Ka vanad naised ei räägi omavahel ainult valutavatest jalgadest ja tervisehädadest. Neil on oma unistused, igatsused ja mälestused.

Pandžabi päritolu Balli Kaur Jaswalil on see kolmas romaan. Pandžabi leskede loo märksõnadeks on lisaks erootikale ka maine ja väärikus, kiired elumuutused ja traditsioonilised väärtused, aumõrvad ja vanemate tahe, üksindus ja igatsus õnne järele.