«Istub kogenud ja elutark mees ning kohe märkab, et šeff talle täna tahab ütelda midagi ebaharilikku. Aalman on isegi niivõrd hajameelne, et pakub sigarit oma ärijuhile, kuna ometi peaks teadma, et teine kunagi pole tarvitanud tubakat.
«Mis arvate sellest?» paneb oma lihava käe ajalehile.
«Millest?»
«Sellest, mis nad siin kirjutavad. Muud enam ei olegi, kui üks pankrot teise järele. Kust see tuleb? Millega see lõpeb?
Kippar kehitab õlgu. Millega see lõpeb, seda on raske ütelda, aga kust ja kuidas - see on enam-vähem selge. Kehvad põlluaastad, rahvas on jäänud ostuvõimetumaks, pangad nõuavad kõrgemaid protsente, suured tulumaksud ja... siis on ka mõned ärimehed ise süüdi, elades üle jõu.
«Ah nii arvate,» ümiseb Aalman, otsekui kuuleks sellist juttu esimest korda. Kuid see viimane tähendus ülejõu elamisest valusasti hakkab torklema tema sisimas; äkki tunneb õhupuudust, otsekui unustab korraliku hingamise, tal hakkab palav.»