Panso tuli teatrist ära, tuhmus. Kui polnud enam märatsevat vitaalsust, energiat, kui polnud enam ümber ei sõpru, ei jüngreid… Ometi tundub just see aeg – esimesest infarktist 1973. aasta alguses kuni surmani – ilus ja hirmuäratav nagu päikeseloojang. Ajal, mil Panso kirjutab siin raamatus tsiteeritud kaarte, olid veel ütlemata kõik need suured, ilusad ja õiged sõnad, mida jätkus küllaga pärast tema surma. Seepärast jutustavad kaardid pigem üksindusest, valust, mahajäetusest – ajast, mil ta nii väga puudust tundis elu hoida aitavatest sõnadest. Ja mina olen üks nendest, kes ei osanud talle neid sõnu ütelda. Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole, ometi on tema pärand läbi töötamata. Mina seda lünka ei täida, mina kirjutan oma võlast.

Merle Karusoo


Panso oli uuesti IV haiglas. Samal ajal oli lavakunstikateedri juubel. Panso ei saanud minna. Ta oli paigutatud eraldi ruumi ja ma pole Pansot kunagi nii kurvana näinud. Ta rääkis ainult kateedrist ja kateedrist, et kateedris on pidu, et tema ei saa sinna minna ja tema ei saa olla kohal. Ja siis tekkis mul mõte: kirjuta kiri, ma viin neile! Panso sattus sellest nii elevusse… Panso kirjutas pastapliiatsiga paberile – üks kord, teine kord, kolmas kord. Mõnel paberitükil on näha, et tal on vist olnud väga kurb. Viisin need kirjad kateedrisse.

Mari-Liis Küla