Raamatu autor kujutab Hemingwayd oma mälestustes üsnagi legendile vastavalt. Ta ei püüagi olla objektiivne, vaid kirjutab suure soojusega inimesest, keda ta kunagi tundis. Hemingway kerkib esile nagu üks tema oma kangelastest -- mehelik, vaimukas, napisõnaline. Eriti liigutavad on lõpupeatükid, kus kirjeldatakse depressioonis Hemingwayd veidi aega enne tema enesetappu.