[i:2547] kirjutas ühes oma viimastest luuletustest:
Kõikidest värvidest mulle on ikkagi armsaim
tule, vere ja mässu värv.

Maarja Kangro «Parim võimalik punane» jätkab sealt, kus Sanga lõim pooleli jäi. Neis luuletustes veri vemmeldab ja voolab, äratab aplust ja janu. Samas valvab südame tukslemise üle südametunnistus, näriv süü- ja vastutustunne. Kuidas nautida elu, kui teised ei saa, kui nende veri voolab ja surrakse? Kuidas hoolitseda enda eest ja jagada kaastunnet? – Need on küsimused, mida see kirgas ja valus raamat esitab. [i:2851]