Mõni aeg pärast meeste nõupidamist tõusis pikk ja raske müristamine. Kurat istus Paristaja-pojaga jälle kivi all varjuurkas peidus. Hirm oli vanapoisi kõrvad kinni pannud, nii et ta sõnagi seltsimehe jutust ei kuulnud. Õhtul läksid mõlemad kõrge mäe otsa, kus vanapoiss Paristaja-poja oma õlgadele tõstis ja nõiduse väel ise ennast pikemaks venitama hakkas, sealjuures lauldes:«Veni, veni, vennikene,
Kasva, kaelapennikene!» kuni ta pilve piirini kasvas.
Kui Paristaja-poeg üle pilve serva silmad kaugemale ulatas, nägi ta Kõue-taati rahulikult magavat, pea vastu pilverüngast toetatud, aga parem käsi seisis põigiti müristamisriista üle sirutatud.
Sellepärast ei oleks võimalik olnud pilli ära võtta, sest et käe külge puutumine magaja oleks üles äratanud.