Vendade Ignatovite nimeline partisanisalk, kellest on juttu käesolevais «Märkmeis», oli mõnevõrra ebatavaline nii koosseisult kui ka oma võitlustegevuse poolest.
Salk koosnes peaaegu täielikult Kubani linnade kasaka-intelligentsi esindajaist: sellesse kuulus Krasnodari kõrgemate õppeasutuste ja suurte tööstusettevõtete direktoreid, teaduslikke töötajaid, insenere, ökonomiste, töölisi. Paljud nende hulgast olid põlised Kubani kasakad, mustamerelased.
Salgal oli oma selge «tootmisprofiil». Me olime minöörid-diversandid: me lasksime õhku sildu, elektrijaamu, ladusid, lasksime kraavi vaenlase ešelone, põletasime ja lasksime õhku veoautode kolonne koos neid kaitsvate soomusautode ja tankidega. Ja esimese saksa sõjaväerongi õhkulaskmise au Kubanis kuulub meile, vendade Ignatovite nimelisele salgale.
Need märkmed sündisid salgas: ma pidasin seal napisõnalist, kuiva lahingupäevikut, ja sellest päevikust sai alus käesolevaile «Märkmeile».
Partisanisalga komandör P. K. Ignatov («Batja»)