Maailm, see mosaiik, oli segamini pööratud ja ma püüdsin leida nurgatükki, mille külge seda tükk tüki haaval kokku sobitama hakata, aga ma ei leidnud midagi ja vist ainult keerutasin neid tükke, selle maailma tükikesi, ringi ja ringi ja ringi…

Maailm nagu Picasso maalil, sellel hästi kuulsal, kodusõjast inspireeritul: pööritus, häving ja killud, pead ja kehad ja püstolid. Suur lage väli, noor sileda näoga poiss, mitu poissi, mitu irvitavat nägu, rahakott, lühikese teraga nuga, loojuv päike, täispuhutud kloun ja siis veel ema ja isa ja Geersom ja lõpuks Hana või Arturo või tädi Maria või Linda või ikkagi Hana ja jälle lühikese teraga nuga ja noor sileda näoga poiss, mitu poissi, lühikese teraga nuga, suur lage väli… Tegin silmad lahti. Voodi kõrval seisis väike ühe käega neitsi Maarja. Olin selle surnuaiast prügikasti kõrvalt leidnud. Nojah, see kõik ei saanudki teisiti minna. London ei saanud mind ometi nii lihtsalt minema lasta. Ja veel võitjana.