On maikuu 16. sajandi koidikul, dominikaani munk Girolamo Savonarola on Piazza della Signorial üles poodud ja tuleriidal põletatud. Painajalik askeesihullus on lõpuks ometi läbi, Firenze on üles tõusnud ning vürstinna Vasari võib jälle seisusekohaselt riietuda ja oma mehe kingitud uhke kuldehte kaela panna. Ta teab, miks vürst talle nii helde kingituse tegi, kuid hoiab seda valusat saladust südames. «Mul pole õigust mitte kellegi elu selle ehtega raskemaks teha, olgu see minu rist, mida ma olen määratud kandma,» mõtiskleb vürstinna. Ja lõpuks pannakse uhke kaelaehe talle hauda kaasa, ent kullast hea ja kurja tundmise puule ei anta hauarahu – tema seiklused alles algavad.
Poolsada aastat hiljem peidab Veneetsias Cannaregio getos kullassepp Yakob Masri ehte oma töökoja põrandalaudade alla. Murano peeglitöökoja omanik, rikas ja jõhker Pietro Calimani on suremas ning on saatnud oma poja vana juveliiri pitsitama. Juudi perel tuleb pageda ja pikk rännak viib tagakiusatud Habsburgide aegsesse Viini. Kuid kuju muutnud kaelaehe vahetab aastasadade möödudes üha uuesti omanikku ning liigub aina rohkem põhja poole – koguni Eestisse ja lõpuks Soome.
Soome ühe nimekama kirjaniku Pirkko Saisio (snd 1949) romaani «Passioon» tuumaks on elu mõtte ja tähenduse otsingud. Vaimsed otsingud, usk ja ideoloogiad pakuvad hingepidet, kuid mõnele on karmis ellujäämisvõitluses ainus pääsetee ühine veri ja südametukse. «Passioon» on laia diapasooniga, tarkovskilikult värviküllane Euroopa kroonika – otsekui arhailine legend, mille jutuvestmiskunst kätkeb endas müüdi sisendusjõudu.
