Kirikhärra, kirikuõpetaja, pastor... Need sõnad tekitavad eestlastes mingit ebamäärast vaenu, trotsi või ängi, neid seostatakse tänini mõisasunni, võõra võimu, rahvusliku survega. Ometi ei tohiks tähelepanuta jääda töö, mida valdavalt baltisakslastest vaimulikud tegid eestlaste seas hariduse ja kirjasõna levitamiseks ning vaeste ja väetite hoolekandeks. Ka omas ajas pälvis nii mõnigi neist oma koguduse siira lugupidamise ja isegi armastuse. Vahel püsisid pastoraadid isade, poegade ja pojapoegade käes aastakümneid, lähendades neid veelgi enam kohalikule rahvale. Kiriklate roll ja tähtsus Eesti ajaloos on suuresti veel avastamata ja avamata.
See raamat jutustab kaheksast sugupõlvest Hoerschelmannidest enam kui kahesaja aasta vältel, mil nad Eestis vaimulikena töötasid. Esimesena neist saabus siia 1768. aastal ühe Tüüringi pastori poeg Ernst August Wilhelm, et hakata õpetajaks Tallinna gümnaasiumis. Sealtpeale Hoerschelmannid aina jutlustasid, ristisid, leeritasid, laulatasid, matsid, lohutasid ja jagasid lootust. Edendasid koole, õpetasid muusikat ja arendasid kohalikku ajakirjandust. Sündisid, kasvasid, armusid, abiellusid, said järglasi, vananesid, surid ja maeti ka ise, kõike seda ikka siin, Eestis. Pidasid kirikumõisaid, kuid jätkasid oma tööd ka siis, kui mõisaid enam polnud. Lõpuks tuli koos teiste baltisakslastega lahkuda, ent Hoerschelmannide kaheksandasse põlvkonda kuuluv Paul-Gerhard naasis taasiseseisvunud Eestisse, et juhtida aastatel 1996–1998 rektorina EELK Usuteaduse Instituuti ja rajada siin pastoraalseminar.
Cord Aschenbrenner on Hamburgis elav ja töötav kirjanik, ajakirjanik ning ajakirjandusõppejõud. Teos sai 2016. aastal Saksamaal maineka, Tallinnas sündinud kunstiajaloolase Georg Dehio järgi nimetatud raamatuauhinna.
